Kindlasti on päris mitmed näinud Facebookis ringlemas lohereiside sündmusi ja ehk on käinud peast läbi ka näiliselt hullumeelne mõte – mis oleks siis, kui…
Tihtipeale jääb see plaan erinevate põhjustel toppama, kuna idee võõrale maale ekstreemspordiga tegelema minemisest võib esmapilgul tunduda päris hirmutav. Olles ise algaja, kes on nüüdseks käinud juba kolmel lohereisil ja saanud nii rohkem kui ka vähem teravate surfielamuste osaliseks, jagan mõnda sel teemal tekkinud mõtet.
Aga mis siis ikkagi Eestis õppimisel viga on?
Eestis on täiesti võimalik surfama õppida ja suurem osa surfihuvilistest just nii alustabki! Kuid omast kogemusest tean, et see võib olla keerukas ja aeganõudev. Esiteks on enamikel meist olemas töökoht, kust ei saa alati minema jalutada siis, kui tuul puhub. Ja isegi siis, kui see on võimalik, ei lähe nutikas alustaja siiski üksinda randa lohelinde taltsutama, vaid võtab endale õpetaja. Viimastel aastatel on surfihuviliste arv korralikult kasvanud, mis tähendab, et igal koolitajal on mitmeid õpilasi, kelle vahel tuleb neid tuuliseid päevi jagada. Nii võib juhtuda, et saad õppida vaid korra nädalas, vahel isegi harvemin. Seetõttu kulub iga uue koolitustunni alguses omajagu aega eelnevalt õpitu meenutamiseks. Muidugi on meie seas andekaid, kes on juba paaritunnise koolituse järel võimelised iseseisvalt sõitma minema, kuid see pole teps mitte alati nii. Nii võib õppimisperiood venida päris pikaks ja kärsitumatel ind otsa saada. Lisaks, kui sul ei ole näiteks autot (nagu mulgi mitte), siis avastad peagi, et Püünsi, Stroomi, Kakumäe ja Pirita vahel laveerimine võib osutuda logistiliselt keerukaks. Lohelaagri suureks eeliseks ongi, et saad õppida mitu päeva järjest ja tulla Eestisse tagasi juba üsna iseseisva lohetajana, kes ei pea enam õpetajaga koos randa minema ja saab oma surfiaegu mõnusal kombel ise korraldada.
Miks on lohelaagris hea surfama õppida?
Neid põhjuseid on päris palju! Esiteks korraldatakse surfireise kohtadesse, kus tuuletingimused on reeglina väga head ja tuuletu päev on pigem erandlik nähtus. Juba see tähendab, et saad randa minna siis, kui hing ihaldab, ning sa ei sõltu tuulejumala armust või koolitaja graafikust. Lisaks on enamasti tegu armastatud puhkusesihtkohtadega (Tarifa, El Gouna, Brasiilia, Keenia…) ja kuna kohale minnakse nädalaks või kauemaks, ei pea laagriline oma aega jagama töö ja trenni vahel. See omakorda tähendab, et osalejad saavad end jäägitult pühendada lohe õppimisele.
Muidugimõista pakuvad laagri korraldajad osalejatele võimalust võtta surfitunde. Selle asemel, et tööpäevast tund või kaks näpata, avaneb sul võimalus harjutada põhimõtteliselt nii kaua, kui sa vähegi soovid, ja seda suurepärastes tingimustes – koolitaja on sinu jaoks alati olemas. Nii ei pea muretsema, et kahe tunni vahele jääb liiga pikk vahe ja õpitu ununeb. Sõltuvalt algajate arvust on võimalik koolitust võtta ka mõne teise algajaga koos, õppida teineteiselt ja sellega kulutusi vähendada.
Kindlasti tasub silmas pidada, et ka omapäi harjutades ei ole sa laagris kunagi üksi – kogenumad seltsimehed on alati valmis nõu ja jõuga appi tulema, kui midagi peaks viltu minema või ka siis, kui on näha, et näpunäitest oleks kasu.
Aga mis siis kui – tuult ei ole?
Paraku võib ka maailma parimates sihtkohtades juhtuda, et tuult kas pole või siis puhub see ebasoodsast suunast. See ei tähenda kaugeltki, et reis on mokas. Tavaliselt plaanitakse reisi koostades profülaktiliselt ka tuulevabadeks päevadeks tegevusi. El Gounas on näiteks suur kaablipark kus saab lauaoskusi ja trikke lihvida (ja proffe vaadates suud vesistada). Kõigis sihtkohtades on alati võimalik ringi trippida ja kultuuriväärtusi nautida või siis lihtsalt rannas päikest nautida ja joogat teha – võimalusi on rohkem, kui jõuad ära kasutada!
Aga mis siis kui – midagi juhtub?
Mis seal salata – ka minu jaoks oli võõras riigis haiglasse minek õudusunenägude materjal ning pani seetõttu lohereisi üle tõsiselt järgi mõtlema. Jõudsin järeldusele, et õnnetusi võib juhtuda igal pool (kõik on kuulnud vaprast Pirita rannahoone katuse vallutajast) kuid sellest ei ole põhjust end kohutada lasta: surfiõpetaja ja reisiseltskonna kaassurfarid hoiavad sul valvsa silma peal. Korraldajad on teadlikud sellest, kust arstiabi saada ja enne reisi jagatakse ka nõuandeid sobiva kindlustuse hankimise kohta. Ja kui midagi peakski juhtuma, on sul võimalus paraneda palmi all heas seltskonnas ja mitte kodus nelja seina vahel. Seda tean omast käest. 😉
Aga mis siis kui – ma avastan, et mulle ei meeldigi surfata?
Sellisel juhul – vaata eelmist punkti. Naudi oma puhkust paradiisirannas mõnusas seltskonnas ja tee kõike muud, mida sihtkohas teha annab! Kindlasti saad laagrist uusi sõpru-tuttavaid kes on hea meelega nõus sinuga ringi trippima ja kellega võib lihtsalt mõnusasti aega veeta.
Aga kust ma seda kõike tean?
Alustasin lohesurfiga 2016. aastal ja otsustasin õppimiseks minna El Gounasse. Juhtus nii, et seitsmest päevast kolmel polnud tuult – need päevad veetsin elus esimest korda wake’i proovides ja see pisik on päris kõvasti külge jäänud.
Tundide võtmist jätkasin Eestis, kus sai saatuslikuks just 9-17 töö, auto puudumine ning keerukas logistika – nii jõudsin randa suve jooksul ainult ehk 10 korda. Novembris läksin Brasiiliasse kus kahjuks murdsin esimesel päeval asjade õnnetu kokkulangemise tõttu oma kannaluu, mistõttu sain Brasiilia haiglat külastada (polnud üldse nii hull) ja lihtsalt 2,5 nädalat puhata, rannas vedeleda, venitada ja lugeda. Peab ütlema, et kokkuvõttes oli väga mõnus puhkus. 🙂
Vigastuse tõttu jäi teve 2017. aasta surfihooaeg vahele kuid võtsin asja nüüd uuesti kätte ja käisin Pallases, Lapimaal. Tänu suurepärastele õpetajatele ja vahvale, valvsale seltskonnale olen nüüd juba jõudnud nii kaugele, et julgen üksinda katsetada ja ootan põnevusega Sitsiilia reisi, et võtta kaks nädalat viimast ja saada päris asjalikuks surfariks.
Seega – ära lase ennast kohutada! Omast käest võin öelda, et aktiivsest puhkusest paremat asja ei ole minu meelest maailma loodudki ja taolistelt reisidelt tuled võrreldes reisifirma korraldatud pakettreisidega kümneid kordi rikkamana tagasi. Kui sul tekib veel küsimusi algaja surfari kogemuse kohta surfilaagrites või näiteks minu elamuste kohta Brasiilia haiglas, võid hea meelega näiteks mulle FB-sse kirjutada ja küsida (Yoko Tees). Kui sul tekkis vastupandamatu soov laagrisse minna, siis uus laager Sitsiilias on juba ukse ees – võta julgelt ühendust No Worki tiimiga ja uuri lisa. 🙂
Sitsiilias näeme!
Yoko
No Comments yet!