G’day Mate (kohalik teretamine)
Lääne-Austraalia (WA osariik) rannik on veidi üle 12 tuhande km-i pikk ja kohti, kus lohe-, purje või tavasurfi harrastada leidub mitmeil pool. Samuti leidub ägedaid Downwinder (allatuult distants) sõidu võimalusi, mis eriti soovituslik on lainelauaga. Järgnevalt on mul hea meel välja tuua, mõne tuntuma koha, mis on peaaegu sama mõnus kui Viirelaiu surfilaager ja kaasan mõne enda avastatud koha, millega on ka kaasnenud ka meeldejääv seik.
Suvehooaeg on november-märts, kus puhub enamasti lõuna- ja edela termotuuled. Kaasa pigem võtta väiksemad lohed. Lainestiilile tasub võtta kindlasti alates 5m lohed ja twintip-i sõitjatele alates 7m. Naistel üldjuhul tasub võtta 5m-9m lohed. Mida ülevamal pool Perthist Exmouthini, seda palavam, tuulisem ja ka suuremad lained. Ka leidub tuult muul aasta-ajal, sellest lähemalt kirjutan, kui olen kohaliku talvet juba kogenud ja täienduseks leiab blogi lõpus.
Auto valikuks on 2 kuldset teed – 1) osta ja hiljem maha müüa, vaata saidilt Gumtree.com.au, mis on piisavalt elav börs, et sealt otsida ükskõik mida, mis eluks vajalik on. Enne soetamist on soovitav keegi mehhaanilise mõtlemisega kaasata ja õnneks neid Eestlasi Perthis leidub. 2) rentida, nt Apollo, Hertz, Budget või Wicked Campers firma kaudu, kuna autoga kaasneb garantii, kui tee peal midagi juhtuma peaks.
Arvestada võib, et nelivedu tuleb autol kasuks, kuna Austraalias roadtripil ringi reisides on mõni rannaala eraldatud ja ligi pääseb ainult mööda rannajoont- või eraldatud liivateed. Mainin, et paljud saavad ka ilma neliveota hakkama.
Enne kui Hit-the-road, mõtleme kiirelt peas läbi, kas tahame laagerdamis-, kalastamis- ja snorgeldamis varustust ka kaasa võtta. Päike armu ei anna, näole eelistan Zinc-Surf Mud, mis igati parem, kui lihtsalt päikesekreem, mis silma läheb, kui vett saab. Endal surfimüts leiab kasutust juhul, kui päike lõõmab 30-40kraadi lagi pähe. Surfiprillid tuleb hoolega valida, et uduseks ei lähe, kui veepritsmed klaasidele satuvad ja hiljem läbi ei paista. Aga päike on kuum ja ookean on soolane, et alustuseks hea harjuda uute oludega, kui prillid olemas. Mul 3mm kalipso ja shortsid-kalipso särk leiab tihti kasutust, avatud ookean on külm.
Varustus kaasa ja lähme randu avastama:
Perth ja sellest ülesse poole:
1) Woodman Point – kui tihti võib juhtuda, et esimene rand, mille kaardilt välja valid ja hiljem Sul lemmikuks kujuneb ?
Siin on 3 rannaala. Beach 1 – põhiliselt koolitajatele. Beach 2 – tsopine meri. Beach 3 – teeb näo naerule, freestyleritele hästi sobiv offshore tuulega sinine-lagoon flat.
Koht on oma kolme rannaalaga varieeruv ka talviste tormituultega, kui puhub rohkem põhjast.
Beach 3-l tuleb arvestada suvel, et ranna ligidal body-dragimisel tunned kõrvetavaid millimallikaid, mis jätab kerge suriseva tunde. Rannast veidi eemal enam pole nii hull.
Tahan ka välja tuua, et 2018 aasta algus WA-s on toonud rekordarvuliselt palju laua kaotamisi, kus andsin ka oma panuse ühel sessil, kui päike just oli loojumas. Andsin oma laua kaotamisest märku ’Gumtree.com.au’, ’Seabreeze.com.au’ ja facebooki kommuunis ’Perth Kitesurfing Gang’ ning umbes paar nädalat hiljem võeti minuga ühendust, et laud on leitud, mis oli laua kaotamise kohast umbes 20km eemal rannas vastu kive prõmminud
(Woodman Point – Beach 3. Esimene ja ainuke kord kui õnnestus territoorium omapäi ära hallata)
2) Lancelin (120km Perthist) – Main Beach – valge pulberliiv ja sinine lagoon flat. Populaarne surfiüritustega väike vähikalurite linn ja get-away linnavurledele, kes nädalavahetust lähevad veetma. Lancelini lähiümbruses leidub palju kohti kuhu lohetama minna. Näiteks Wedge Island, mille ligipääsemiseks on vaja nelivedu.
Ise olen peatunud surfaritele tuntud Lancelin Lodge –s, ja soovitan, kuna siit saad mõnusa lõõgastuse jahutavas basseinis ja vastu võtavad mõnusad majapidajad. Kui tuult pole, leiab `Sand Dunes` liivamägedes huvitavat tegevust off-roadi, motokrossi ja lumelaua sarnase asja saatel.
Main Beachi juures tooksin välja ühe miinuse, mida kogesin esimesel sessil. Rannast kaugemal on kerged lained ja mõõna ajal läksin lohelauaga lainet võtma, kuniks ühel hetkel laine ees kivid vee alt välja tulid ja seejärel kiirema käiguga ära sai tuldud, mis oli päris napikas. Nii, et Watch-out, Be-careful & Have fun
(Lancelin – Main Beach. Imeilus hipi spot)
(Lancelin – Sand Dunes)
3) Two Rocks (60km) – The Spot – meeldiv lainekoht.
Selle koha teada saamine toimus huvitaval päeval, kui tänaval ringi avastades märkasin alevikus ühte suurt kaarti seinal ning kontori uksest sisse astudes peale teretamist, küsisin, et kus siin surfata saab ? Tuli välja, et tegemist on sõbraliku kinnisvara maakleriga, kes printis välja väikese kaardi ning märkis ära, et kuhu võiks uuristama minna. Sellega seoses võib ära mainida, et surfikultuur on siin piisavalt suur, et infot võib küsida ka nendelt, kes ei ole teemas.
Siin sain ka teada, et Austraallased ise suuremal määral sõidavad lainelauaga. Ja neid, kes trikitavad ja hüppavad teiste läheduses, kutsutakse – dickheadiks
(Two Rocks – The Spot)
(Two Rocks – Neptune)
4) Leighton Beach – tsopine meri. Linnale üks lähim rand, mis teeb selle ka populaarseks koha valikuks pärast tööaega, mis on justkui kohalik Pirita. Siin rannas tegutseb ka Surf Rescue ja rand ise on üüratult suur, et siia mahub terve armee oma missiooni harjutama
(Leighton Beach)
5) Applecross, Swan River – linna keskelt läbiv voolav jõgi ning koht, kus pikalt madalik ja annab koolitajatele kergeid tingimusi, kui välja arvata olematu rannariba, kuhu palju lohesi korraga ei mahu.
(Applecross – Swan River)
6) Geraldton (450km) – Coronation Beach – tsopine, lained ja flat. Kui otsime ‘maailma ühte tuuliseimat kohta’, siis siin see on. Ideaalne koht, kus lähistel saab ka hasarti tunda downwinderit tehes või vasaku jalaga lainekickerit.
Tsopine meri eespool ja lained tagapool, mis teeb selle koha lainestiilis algajale ideaalseks tingimuseks, kuna kerge on lauda taastada, ilma, et liiga palju oled allatuult ranna lähedale liikunud. Ranna vasakul pool on purjesurfarite ala. Kui sellest alast läbi minna, leiab hea flati aga trikk on selles, et kivikari on merepõhjas ja pigem tuleb tõusu ajal minna. Laagerdada saab otse rannas ja vett tuleb kaasa varuda.
Siin on ka WA ainuke surfipoe/kooli äri, mis asub otse rannas. KiteWest korraldab erinevaid off-road tuure, võimalus ka ööbimisega ning pakub lohe-,surfi- ja Sup varustuse renti ja koolitust. Töötasin siin 6 nädalat instruktorina ja aitasin kaasa erinevates tegemistes
(Coronation Beach, Pilt by Macho, vaateterrassilt, koht, kus telefonile levi leiab)
7) Denham (820km) – Shark Bay – Little & Big Lagoon – paljude lemmik flat ja tsopine. Big Lagoonile ligi pääsemiseks läheb vaja nelivedu autol, ja asub kuskil ~20km Denhamist.
Samal ajal, kui lagoonis surfad, kohtad suure tõenäosusega delfiine ja raisi, mis merepõhjas liiguvad. Siin leiab ka kena laagerdamis koha, kuhu võib pikemaks jääda ja tuleb jällegi varuda vett kaasa
(Shark Bay – Big Lagoon)
(Shark Bay – Small Lagoon)
(Welcome To Denham – Shark Bay)
8) Exmouth (1250km) – Town Beach, Craveyards, Sandy Bay – türkiissinine vesi ja valgeliiva rand. Kilpkonna aktsioon. Minu teada, Perthist ülesse on see kaugeim koht lääne rannikul, kus lohetamas käiakse ja siin tasub käia kuskil enne suve algust August-November, siis kliima on veel talutav
(Exmouth – Sandy Bay oktoobris)
9) Rockingham – Safety Bay ’The Pond’ – linna lähistel pole paremat flati, mis teeb selle väga populaarseks ja tihti peale väga hõivatud kohaks. Aeg ajalt toimuvad ka freestylerite võistlused.
Ranna paremal pool oleva jahtklubi lähedalt, saab minna lohega Penquini saare poole
(Safety Bay, The Pond)
10) Põhja-Perth, Swanbourne, Scarborough, Trigg – lained ja tsopine. Linna parim downwinderi koht. Ei ole nii suured lained, kui läänekalda ülevamal pool või nagu lõunas asuv Margaret Riveris. Rajoon on kena ja glamuurne ning meenutab Bondi Beach, Sydneys.
Samuti tegutseb siin Surf Rescue ja leiab võimaluse rentida lainelauda hommikuseks surfamiseks
(Scarborough Beach)
Lisaks: Mereelukad´ ja hirm
Alguses, veespordi eesmärgiga seiklejal ja värskelt Austraalia merevettesse saabunuil, tuleb olla vastamisi nö ´haihirmuga’. ja lohutuseks võin kinnitada, et haisi tõesti liigub. Haide liikumisi saab ka jälgida nt facebookis ’Shark Report’ lehel, kus antakse jooksvalt märku, kui miskit nähtud ja rannale ohtlikult lähedal terves Austraalias.
Lohutuseks toon ka välja, et esiteks on ohutum lohetada koos teistega, see pidavat nad eemale peletama. Teiseks, reaalselt toimub rünnakuid aasta peale 5x terves Austraalias, mis on alaliselt suurem kui terve Euoopa. Kolmandaks on selline väide, et kalu, millest toituvad, on ka meres piisavalt.
NB!: ilmselgelt verise haavaga ei tasu meres pikemalt ulpida, mis hai ligi meelitab.
Leidub ka muid ohtlike mereelukaid, nt Water Stingers/Jellyfish ehk millimallikad erineval kujul, mis kõrvetavad ja mõni üksik võib olla ka eluohtlik. Kõrvetust aitab leevendada äädikas. Veel on ka ohtlike kaheksajalgseid ´Blue-Ringed-Octopus´ ja Austraalia ülevamal pool on koledad ja mürgised ´Stone-Fish´, mis ilmselt rohkem merepõhjas pesitsevad.Austraalia vetes leidub ka palju toredaid ja ohutuid mereelukaid. Olen saanud mitmeid päevi kirja, kus surfi ajal ilmuvad veepinnale, kas delfiinid või merekilpkonnad.
Meenutame, et lohesurf annab rohkem, kui võtab ja muudame hirmu elevuseksTäienduseks: Välishooaeg, ehk Talvehooaja tormituuled
Pärast märtsi hakkab tuul hõredamaks jääma ning tuulesuunad on erinevad. Olemas olev tuul, kas väga lahja (suured lohed ja foilid kapist välja) või teisel juhul, kus 1-2 nädala jooksul saab paari-3 päevase tsüklina eriti tugevaid ja magusaid tormituuli maitsta, mis mütsi peast puhuvad. Tavaliselt esimesel päeval puhub loodest, siis parema jala kikkerid ja teisel-kolmandal päeval pöörab edelasse, siis vasaku jalakikkerid. Talvel on küll vähem tuulepäevi, aga kes kutsub ennast ’Big-Air’ ja ’Storm chaser’ ei pea enam kaugemale otsima minema, kui selleks piisab Perth ja selle ümbrus. Paaril korral on juhtunud, kui vihmapilv läheneb, siis 9m lohega ei ole suutnud vastu hakata ja olen lohisenud allatuult, peaaegu isegi quick-releasi kasutama pidanud. Üldjuhul talvel tormituultega Perthis leidub surfi, kas Cottesloes, kus suured laine kikkerid või Woodman Point, kus leiab mingeid kikkereid, flati ja tsopist merd. Neid kohti muidugi veel, nii Perthis ja veel allapoole minnes, kuhu ise jõudnud pole veel lohega, on nt Bunbury, Margaret River, Augusta või Albany.
Ning kui puhub kirre-idatuul ehk maatuul, siis tasub minna Swan River, Point Walters
(Swan River, Point Walters)
Talvel on lained suuremad ning hommiku varatundidel saab ka tava lainesurfi hästi harrastada. Austraalia talvisel ajal mai-oktoober laksab tuult idakaldal Queenslandi osariigis ning rohkem ülevamal pool– nt Bowen, üks tuuliseim, kus rannas peaks veel tegutsema üks lohekool/pood rannas, ja krokodilli-riik Cairns, millega kaasneb ka öömelu
Tänan lugemast
Näeme rannas ja reisil ! ! !
Robert
Pühapäeva hommikul kohtusime patuselt varajasel tunnil sadamas (6:30 tuli juba kohal olla). Jaotusime sõbralikult bussidesse ja reis võiski alata. Madis oli meile organiseerinud hommikusöögibuffee ja kuigi mul oli enne reisu kahtlus, kas ma sellisel kellaajal üldse midagi süüa suudan, õigustas see otsus end üsna pea. Väga mõnus oli restos istuda, liitrite kaupa kohvi juua ja reisisellidega lähemalt tuttavaks saada.
Hotelli sain lähemalt vaadata järgmisel hommikul ja peab ütlema, et hotelli stiilis segunevad retromaigulistest toonid, vintage-hipi stiilis tapeet vannitoas, ägedad fotod 50nendate suusatajatest (ainult kampsuniga õues, prrrr) ja nende kama, mida klaasi taga eksponeeriti. Stiilinäitena on pildilt näha hotelli puhkenurgakest koos Mišaga, kellest õhkab surfarlikku laissez-faire‘i ka pool viis hommikul. 😛 Lisaks hubasele õhkkonnale oli ka teenindus tõesti suurepärane, hommiku- ja õhtusöök viisid keele alla ja kokkukogunenud lohetajate seltskond oli enam kui meeldiv. Igal hommikul sai kõht kõvasti täis söödud ja tõepoolest ei tulnud mäel olles nälg kordagi näpistama.
Esimesel päeval ei olnud nähtavus piisavalt hea selleks, et algajad saaksid mäele minna, mistõttu otsustatigi hoopis poolduda – osa seltskonnast läks esimest korda lohedega mägesid vallutama, teine pool otsustas hoopiski Yllase külastamise kasuks, mis oli vaid nii tunniajase sõidu kaugusel. Algajana oli see tõeline komm, sest oli võimalik jalg enne lohe katsumist soojaks sõita. Ekstreemspordile kohaselt ei tulnud puudust ekstreemsetest elamustest – ebaühtlaste tuuletingmuste tõttu sõitis Andreas täie rauaga vastu posti ja, nagu hiljem selgus, hankis endale väga ebahariliku jalaluumurru. Aga nagu mu eelmisest artiklist lugeda sai, siis ekstreemsportlast see ei morjenda – õhtused-hommikused koosistumised hoidsid ka teda tegevuses ja ega töögi jänes ole, et metsa putkab – internet oli hotellis olemas ja nii olid Noworki kontoriks nädal aega Pallase lumised nõlvad.
Järgmisel päeval marssis juba kogu seltskond ühe mehena mäele. Selleks olid surfipoisid meie lahkelt hankinud 16 beebiroosat kelku, neisse õigetele kohtadele augud teinud, et saaksimkelkudele panna oma lohed-lauad ja üles mäele vedada. Lisaks olime kaasa võtnud räätsad, ilma milleta ei oleks see teekond kohe kindlasti nii libedalt näinud. Mitmel päeval sai mööda jalutatud surmväsinud üksiküritajatest, kes igal sammul põlvini lumme vajusid ja iga natukese aja tagant hinge tõmbama pidid. Siinkohal kummardus korraldusmeeskonnale, kellel oli tõepoolest kõik viimse kui detailini läbi mõeldud ja ette valmistatud.
Õhtuste ürituste järel võisid soovijad restoranis tee või baarist hangitud kangema kraamiga õhtut nautida, istuda sai ka mõnusas kaminasaalis. Füüsilise heaolu tagamiseks korraldati venitustunde ja need, kel oli julgust küsida, said minult ka massaaži. Lisaks sellele kehtib endiselt ütlus: kus surfareid, seal pidu – mahedaid, suurema koosseisuga koosolemisi korraldati Pallases mitmeid. Kõige mõnusam oli minu arvates kodapidu, mis toimus tundras ühes väikeses onnikeses. Onni keskel oli tulease, millel grilliti vorste ja vahukomme. Võib öelda, et tegemist oli pretsedenditult kõige hubasema õhtuga, mille lõpuks selgus, et seltskonda oli sattunud ka kuldkõrisid – tundrast tulime koju improviseeritud Lapimaa valsi helide saatel 😉
Viimasel päeval valitses ebatavaline tuulevaikus. Kuna aga just sellel päeval Pallase kõrval olevate nõlvade tõstukid tööle pandi, siis läks osa seltskonnast kohalikke nõlvu vallutama, naised aga liikusid Levile lauda sõitma. Reisi lõpu meeleolukaks kontrapunktis oli Levi spa väisamine, kus katsetasime vististi kõiki maailma saunu ja saime kondid järgmise päeva tagasisõiduks üles soojendada. Ega tagasiteegi seiklusteta möödnunud – kuigi jõudsime tagasi varajasema laeva ajaks, ei soostunud IT-süsteem meid laevale laskma ja iroonilisel kombel, kuigi pidime 3 h sadamas parajaks tegema, oleksime ka järgmisest laevast napilt maha jäänud. 😀
Neid põhjuseid on päris palju! Esiteks korraldatakse surfireise kohtadesse, kus tuuletingimused on reeglina väga head ja tuuletu päev on pigem erandlik nähtus. Juba see tähendab, et saad randa minna siis, kui hing ihaldab, ning sa ei sõltu tuulejumala armust või koolitaja graafikust. Lisaks on enamasti tegu armastatud puhkusesihtkohtadega (Tarifa, El Gouna, Brasiilia, Keenia…) ja kuna kohale minnakse nädalaks või kauemaks, ei pea laagriline oma aega jagama töö ja trenni vahel. See omakorda tähendab, et osalejad saavad end jäägitult pühendada lohe õppimisele.
Mis seal salata – ka minu jaoks oli võõras riigis haiglasse minek õudusunenägude materjal ning pani seetõttu lohereisi üle tõsiselt järgi mõtlema. Jõudsin järeldusele, et õnnetusi võib juhtuda igal pool (kõik on kuulnud vaprast Pirita rannahoone katuse vallutajast) kuid sellest ei ole põhjust end kohutada lasta: surfiõpetaja ja reisiseltskonna kaassurfarid hoiavad sul valvsa silma peal. Korraldajad on teadlikud sellest, kust arstiabi saada ja enne reisi jagatakse ka nõuandeid sobiva kindlustuse hankimise kohta. Ja kui midagi peakski juhtuma, on sul võimalus paraneda palmi all heas seltskonnas ja mitte kodus nelja seina vahel. Seda tean omast käest. 😉
Seega – ära lase ennast kohutada! Omast käest võin öelda, et aktiivsest puhkusest paremat asja ei ole minu meelest maailma loodudki ja taolistelt reisidelt tuled võrreldes reisifirma korraldatud pakettreisidega kümneid kordi rikkamana tagasi. Kui sul tekib veel küsimusi algaja surfari kogemuse kohta surfilaagrites või näiteks minu elamuste kohta Brasiilia haiglas, võid hea meelega näiteks mulle FB-sse kirjutada ja küsida (Yoko Tees). Kui sul tekkis vastupandamatu soov laagrisse minna, siis 
